Tänases Eesti Päevalehes kommenteerib Rime Kinnisvara elamispindade osakonna juhataja Siiri Maask üheksakümnendate algusaastail korteri ostu Kristiina Viironi artiklis “Buumiaja miljonärist on taas saanud mägede elanik” järgnevalt:

Müüdi sissekirjutust

Siiri Maask – kelle esimene tehing toimus juba 1993. aastal – ütleb, et esimesed tehingud 1990. aastate alguse kinnisvaraturul olid asustusõiguse müügid. See tähendab, et müüdi mitte korterit ennast, vaid sissekirjutust.

“Kuna tol ajal sõitsid paljud Eestist mujale, valdavalt Venemaale, USA-sse ning ka Iisraeli elama, vabanesid paljud korterid ja ametlikult oli sissekirjutuse müümine lubatud,”  selgitab Maask. Ostetud sissekirjutus andis selle omanikule hiljem ka õiguse korter erastamisväärtpaberite (EVP-de) ehk kollaste kaartide eest erastada.

Esimesed tehingud tehti  tol ajal kroonide asemel sageli hoopis dollarites.

“Mäletan, et Lasnamäe ühetoaline korter maksis 5000 dollarit, see võis olla aastal 1994,” nendib Maask ja lisab, et ka Mustamäe korteri hind jäi tol ajal samasse suurusjärku.

Maksmine käis 1990-ndate esimeses pooles peaagu eranditult sularahas. “Olen oma silmaga näinud tavalises kilekotis 1,2 miljonit krooni”, muheleb Maask.  “Mäletan lugu, kus õhtul näitasin vanaprouale korterit Raua tänaval ja hommikul ootas ta mind büroo ukse taga kilekotiga, kus oli sees tehinguks vajalik raha. Proua ostis kahetoalise korteri asustusõiguse 250 000 krooni eest.”

30-aastane pangalaen näis toona alles ulme, kui parafraseerida mõne aasta tagust menukat telereklaami. Aga mitte enam kauaks. 1997. aastal hakkasid pangad andma esimesi eluasemelaene, seda küll üsna röövelliku intressiga. Statistikaameti andmeil ulatus laenuintress 1997. aasta maikuus lausa 15 protsendini. Järgneval neljal aastal kõikus intress 10-13 protsendi vahel, et buumiaastaiks 3-4 vahele kukkuda. Masu saabudes rühkis intress aga pöördvõrdeliselt kinnisvarahindadega ülespoole, ulatudes 2009. aastal ka 9 protsendini.
Kui 1998. aasta detsembri lõpu seisuga oli Eesti eluasemelaenude  portfell 185 miljonit eurot, siis eelmise aasta lõpu seisuga on see 5882 miljonit eurot. Eluasemelaen on ligi 160 000 inimesel.

“Kinnisvaraturg, nagu me teda täna tunneme, kujunes välja aastatel 1995-2005 koos aktiivse majanduskasvuga,” tõdeb Siiri Maask. Majandussurutise vaikelu ei pea Maask taandarengusks, vaid hoopis turu korrastumiseks. “Hinnad tulid ebamõistlikult tasemelt alla ja arutu osturalli lõppes,” selgitab Maask. “Uute ja vanade korterite ruutmeetri hinnavahe oli kohakuti põhjendamatult väike.”

Praegust aega võib Maaski sõnutsi ostja poolelt vaadatuna iseloomustada nii: valik on suur, aga kuna ostja nõudmised on ka suured, tekib tal tunne, et võtta justkui polegi midagi. Sellegipoolest saab valik ühel või teisel hetkel langetatud.

Üks kindel joon on olnud kinnisvaraturule ühine kõigil neil aastatel: alati on müügipakumisi olnud rohkem kui ostusoove.

Lugu ilmusEesti Päevalehes, 09.mail 2012.a.